Tooršhokolaadiga Iirimaa roheliseks

Käisin juulikuus Iirimaal läbi ootamatute kosmiliste sekelduste. Idee sinna minemiseks tuli sügaval hingepõhjas lasunud unistusest käia Briti saartel. Olin lugenud palju raamatuid keltide mütoloogiast, bardlusest ja druididest ning õppisin isegi mõnda aega inglise filoloogiat. Lõpuks universum korraldaski asjad nii, et mul oli vaba aega ja raha ning ostsin spontaanselt lennupileti, et minna esimesele tutvumisreisile. Võimalusi oli palju, kuhu minna ja mida teha. Kõigist valikuist valisin võimaluse minna Corki ning majutuda läbi Couchsurfingu portaali.

Kohtusin seal ühe imelise naise Marthaga, kes tegeleb keraamika valmistamisega ja kuritegelikule teele sattunud noorte õpetamisega. Tema esimene mõte oli, et ma võiksin tulla Iirimaale tegema heliteraapiat, kuna minu Couchsurfingu profiil reklaamis seda. Miks ka mitte, võtsin asjad kaasa, mõned Tiibeti helikausid, laulva karbi ja oma lauluhääle. Tema idee osutus suurepäraseks, nimelt audients tõsiselt nautis helirännakut ning tuleb välja, et Iirimaa inimesed tõesti vajavad helgeid mõtteid, et liikuda edasi tumedate jõudude ajavahemikust.

Tore oli see, et Corki lähedal asub väga palju kauneid sadamalinnu, mis on lummavad oma lihtsuses ja ilus. Üks selline linn, millesse ma armusin, oli nimega Kinsale. Olles kuulus rohke arvu artisanide ning hubase miljöö poolest. Võime teda võrrelda Soomes asuva Fiskarsiga, kust on pärit kõiksugused noad ja kahvlid. Kuid Kinsale’il on pakkuda midagi enamat, kui vaid käsitöö. Linn on ümbritsetud mägismaaga, mis on täis niite. Enamikel niitudel karjatatakse lehmasid, lambaid ja süüa võib maitsvaid metsmaasikaid.

Iirimaa on imeline maa, mille rohelistel aasadel võib kohata härjapõlvlasi ning muud imerahvast. Vägevad kalmistud, Keldi ristid ja muistsed dolmenid, toovad meelde katkeid Graali legendidest. Küllap Iiri vaim, bardlus ja lauluhääl pärinevadki aegadest enne, kui kroonikud kirjakeelt tundsid. William Butler Yeats meenutab oma luuletustes tantsivaid haldjaneide, Oscar Wilde idealiseerib kirge ja James Joyce loob Dublinist Odüsseia.

Kinsale’is võib seda kõike kohata, endiste aegade romantikat ning tänapäeva loomingulist revolutsiooni. Linnas toimub igal kolmapäeval turg, kuhu kogunevad erinevad käsitöölised, kaupmehed ja farmerid. Söögiks pakutakse maitsvaid pestosid, kohalikku juustu ja kitsepiima. Trubaduurid mängivad südamlikku muusikat, tänavatel ja galeriides esitletakse hämmastavat keraamikat ning muud käsitööd. Kinsale’i linn, kuulus moosekantide kants – koht, kus traditsioonid ning kultuur lokkavad, ja nii mõnegi reisilise süda langeb lummusesse.

Sealses sadamas seisavad kaunid laevad, mõned neist oma nimetuselt jahid. Sinna seilamine võib rahuldada nii mõnegi ränduri soovi näha kauneid paiku. Vaev selle nimel on vähene neile, kes on harjunud ületama Taani väinu. Suure Atlandi ookeani mühisevad vood puutuvad kokku kõrge rannikuga, millel asetsevad Püha Jaani ja Augustuse kindlused. Mäenõlval kõrguvad tornid on näinud Briti impeeriumi tõusu ja langust, nende all on valvet pidanud kuningliku laevastiku Fregattid.

Mitmed Iiri sadamalinnad on sünnitanud suursuguseid poeete, romantikuid ja kangelasi. Skerries’es maabus Püha Patrick oma sünnimaale. Sealt võib leida kaljusse kivistununa jalajälje, mis on tänapäevalgi populaarne destinatsioon palverändurite hulgas. Öeldaksegi, et Iirimaa on siiani Euroopa kõige Katolikum maa. Inimesed on vägagi usklikud ja vagad oma tõekspidamiste juures, mis tundub eestlasele mõneti kummaline esimesel silmapilgul. Õnneks on kiriku süsteem samuti muutumas ja aina rohkem inimesi on teadvustamas metsa kui pühapaika.

Oma seikluse ajal kohtusingi mitmete inimestega, kes tegelesid permakultuuri ning muude looduslähedaste praktikatega. Üks naine esitles selliseid vahvaid leiutisi nagu seemnepommid. Üks selline pomm sisaldab üle 50 erineva taime seemne ning plahvatab vastu kõvat pinda visates. Selle tulemusel lendavad lillede ja ronitaimede seemned igalepoole laiali ning mõne nädalaga võib isegi kõige hallim eramu puhkeda õide. Seal oli mitmeid sarnaseid inimesi nagu see naine ja õppides iirlaste kogemustest, on meil võimalik teadvustada oma kodumaal lasuvaid pärle.

Hästi tähtsaks teadmiseks sai see, et kunagi oli härjapõlvlaste saar täielikult kaetud metsaga – kus kasvas tammesid, pööke ja muid lehtpuid. Seda märkis üks vahva iiri mees, kes oli müümas Kinsale’i turul tooršhokolaadi. Ta oli küllaltki noor, tema peas oli palju mõtteid ja mitmed unistused olid sealsete inimeste moodi. Ta igatses metsa järele ning oli võtnud oma elu ülesandeks arendada permakultuuri ja taas istutada Iirimaa roheliseks.

Kunagi olnud Iirimaa kliima paljuski kuivem, kuid üleüldine looduskatastroof saabus siis, kui Briti impeerium hakkas kohalikku puitu kokku koguma. See kõik algas suure ülemere laevastiku ehitamisega ning jõudis lõpule 1821. aastal avatud Manchester-Liverpooli vahelise raudteeliini avamisega. Sealt edasi tulid metropoliitsed pürgimused ilmsi, mida iseloomustas suur linnastumine, näljahäda ning lageraie.

Õnneks tänapäeval on isegi ÜROs teadvustatud seda, et inimkond peab oma üleüldist hoiakut looduse suunal muutma, või muidu oleme teel ülemaailmse katastroofini. Minu seiklus Iirimaal õpetas mind väärtustama meie armsat Maarjamaad, Eesti metsa ja raba. Kuigi plaanis on veel käia Iirimaal ning paljudes teistes iidsetes paikades, et tuua inimestele muusikat, helgeid mõtteid ning aidata neil maha istutada uusi puid.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s