Tere Mariin, siin on mõned küsimused sinule:
Kõigepealt sa võiksid rääkida oma teekonnast üleüldiselt. Nimelt sa oled oma olemuselt tervisenõustaja ja toitumisekspert, ühesõnaga tervislik toitumine on südame asi. Huvitav oleks teada sinu alguslugu ning erinevaid katsetusi sel teekonnal.
Ma ei ütleks, et ma olen toitumisnõustaja või toitumisekspert. Ma ei ole taimetoitlane, ma ei ole toortoitlane, ma ei ole vegan. Ma olen jõudnud sinnamaani, et saan enda kohta öelda, et olengi intuitiivne toituja.
Ma lihtsalt oskan natuke toortoidust rääkida ning maitsvaid toortoite valmistada. Lisaks korraldan juba neljandat aastat toortoidukoolitusi ning oleme Elisaga Paradiisi Maitse toortoidu retseptiraamatu autorid.
Esimest korda kuulsin toortoitumisest Elisa kaudu, nimelt olin just lõpetanud beebipillide kasutamise 2009. aastal pärast mida hakkas kehakaal tõusma, tekkis tugev akne rinnale ning näole ja lõpuks kaalusingi 76 kg. Nüüd tagasi vaadates tean, et asi polnud toidus, mida tarbisin vaid hormoonides, mis olid pärast beebipillide kasutamist täiesti sassis, keha oma tasakaal oli häiritud ning minu keha reageeris nõndaviisi. Sellel ajal siis hakkasingi oma toidulauda üle vaatama ja tegin vajalikud muudatused, vähendasin piima-ja lihatoodete tarbimist, sõin palju toortoitu ning kaal langes järk-järgult oma esialgsesse tasemesse. Näonahk muutus kauniks ning põletikulised vistrikud kadusid. Eks see oli toitumise, keha hormonaaltasakaalu muutuste ning posiviitsete mõtete tulemus. Nii minu teekond alguse saigi
Sa räägid hästi palju intuitiivsest toitumisest ja sellest kuidas me peaksime iseennast kuulama, kust see enese kuulamine alguse saab? Kust kohast toimub samune muutus, et end häälestada sisemisele häälele?
Mind aitas väga Elisa Oras, kes on kirjutanud inglise keelse raamatu Brainwashed, mis räägib toitumishäiretest, kuidas mõista, et inimesel on häire ning aru saada, miks nad üldse tekivad. Temaga suheldes mõistsingi, kui oluline on oma keha kuulata, mitte jälgida populaarseid trende, vaid tõeliselt kuulata, mida mingil ajahetkel meie keha tõeliselt vajab. Muutus toimus minus siis, kui mõistsin, et vanaviisi enam edasi minna ei saa, siis toimuski sisemine teadmine, lausa taipamine, et sellise enese sundimisega ma kaugele ei jõua ( sundimise all mõtlen seda, et pean kogu aeg ainult taimset sööma, hästi palju toortoitu – seadsin endale reeglid, mida keha veel hästi täitsa ei tahtnud).
Minul tuli see teadmine kogemusega, ajaga. Eks ma alguses ikka tugevasti piitsutasin ennast ja keelasin teatud toite, aga keelamise tulemusena on keha tugevas stressis ning ma võin öelda, et ma polnud lõpuks üldsegi õnnelik
Rääkides tervislikust toitumisest, siis meil on poelettidel saadaval hästi palju protsesseeritud toiduaineid. Kuidas saab inimene sel juhul õppida oma intuitsiooni kuulama, kui tema maitsemeel on juba rikutud?
Me ei saa ennast sellest maailmast välja lõigata, võime minna küll metsa elama ning süüa ainult värsket toitu, kuid kuna elame selles ühiskonnas tuleb meil aksepteerida suuremal või vähemal määral seda, et sööme ületöödeldud toite. Inimene saab teha alati tervislikuma valiku, nt ei osta purgiube, vaid keedab oad ise – sama kehtib kikerhernestega ja teiste toiduainetega. Me ei pea ostma poest küpsiseid, saame neid ise teha, koogid ja tordid saame samuti ise teha. Aga minu sõnum ongi selles, et kui aeg-ajalt satub midagi nö keelatut sinu toidulauale, siis naudi seda, pole ju mõtet hakata end siunama, nö vale valiku pärast. Saate vähendada väljas söömist ja hakata ise kodus rohkem süüa tegema. Kui on oma maalapp – kasvatage oma toit ise, tehtke moosi ja kurke sisse
Beebibillidest lasteni, sa veel mainisid, et sa käisid läbi „puhta raseduse“. Jätsid vahele ultraheli, vaktsiinid ja muud säherdused valikud. Kas sa võiksid rääkida oma kogemusest ning kuidas nüüd sinu lapsel läheb?
Igal naisel on õigus siinkohal ise otsustada, mis tema lapsele parim on. Minu mees on väga toetav ning mõtlesime raseduse algusest peale, et soovime kodus sünnitada. Kõik läks kenasti ning tundsin ennast kodus turvaliselt ning hoitult. Mida vähem sekkumist sünnitustegevusse, seda parem on see lapsele ning emale. Väga hea raamat, mis sel teemal räägib on Ina May Gaskini „Guide to Childbirth“ – mis räägib kodus sünnitamise plussidest. Ultraheli jätsin tõepoolest vahele, tegin päris korraliku uurimustöö ning panin plussid ja miinused kokku ning leidsin, et ei soovi seda oma lapsele teha. Ja nii lihtne see otsus oligi. Me peame oma keha usaldama ja oma intuitsiooni – ükski masin pole meist targem ega tundlikum. Mul ei jäänud muud üle, kui usaldada loodust. Vaktsiinidega oli sama lugu – laps sünnib siia ilma pärast rasket tööd ja siis ta saab oma esimene vaktsiini – nii väiksel imikul pole aju kaitsev membraan veel korralikult kinnigi kasvanud. Sellest pikemalt soovitan uurida filmist : http://vanglaplaneet.ee/vaktsineerida/
Huvitav on veel see, et meil tänapäeval joodetakse juba paari aastastele igasuguseid karastusjooke ning õpetatakse kommi söömist. Kuidas sina sellise olukorraga toime tuled ja mis moodi võiks inimesi inspireerida ümberhäälestama oma väärtushinnanguid?
Jah, kõige parem lahendus antud olukorrale on, kui vanemad neid ise koju ei osta ega ise tarbi ega kujunda sellega lastele harjumust. Aga eks Nora (tütar, peagi 3-aastaseks saav) on ka kommi saanud, kuid mitte kunagi karastusjooke. Kommidega on nii et kui sünnipäeval oleme või külas siis muidugi soovib ta laualt kommi võtta ja me alati lubame ka. Mida rohkem hakkab inimene lugema, infot otsima, uurima, seda laiema pildi ta antud olukorrast saab. Mina olen peamised asjad kõik ise välja uurinud ja sellepärast on mul mingitest teemadest ka võib-olla suurem ülevaade.
Rääkisid veel, et soovid panna oma lapse Waldorf lasteaeda ja parem oleks leida mõni alternatiiv koolisüsteemile. See teema tundub hetkel kõnetavat mitmeid inimesi, milline on sinu lähenemisviis laste harimisele?
Jah, Nora läheb 3-aastaselt Waldorf suunitlusega lastehoidu, seal on väike rühm ning taimetoit. Ta hakkab seal käima umbes 3x nädalas, mitte rohkem. Ja kui suuremaks kasvab siis tahaks ta panna sellisesse kooli, mis tõstab lapsi, ei võrdle neid, on jätkusuutlik, huvitav, põnev. Minu suur lemmik on Võrumaal olev Leiutajate külakool, super ettevõtmine neil. Rohkem infot nende tegemiste kohta: http://www.kultuurimois.kultuuritehas.ee/leiutajate-kulakool/
Mäletan oma lapsepõlvest, et mul oli palju söömishäireid, näiteks sibulat ma üldse ei olnud nõus sööma. Paljudel inimestel on säherdusi mälestusi ning tihtipeale algab see sellest, kui last sunnitakse sööma mõnda toitu. Parem oleks anda lapsele valik selle järgi, mida nad ise soovivad süüa – aga mis moodi õpetada neid valima tervisliku ja ebatervisliku vahel?
Kui sulle ei maitse sibul siis see ei ole toitumishäire. Aga tõsi on see, et mina ei poolda üldse kui lapsi sunnitakse sööma nt taldrik tühjaks või teatud toite, mida laps keeldub söömast. Sama on väikelastega, kus ema topib lapsele lusikaga toidu suhu, laps ajab selle välja, ema topib jälle toidu suhu tagasi. On ju selge, et laps ei taha seda süüa või on kõht juba täis. Aga liiga palju tõesti manipuleeritakse lapsi sööma igasuguste nippidega. See pole õige – see võib olla alge tulevasteks toitumishäireteks.
Hästi tore on see, kui sa mainisid, et mõnel inimesel ongi väga raske lihast loobuda ja selle tõttu me ei peaks mitte kedagi hukka mõistma. Peaksime hoopis tema edusammude üle uhked olema, kui ta näiteks ühel päeval nädalast otsustab liha mitte süüa. Kas siis veganlus, taimetoitlus või toortoitlus kipuvad minema äärmustesse? Kuidas võiks parandada omavahelisi suhteid toidulauas, kui inimestel on erinevad tõekspidamised ja väärtused?
Tuleb suhelda inimestega, kellega tõesti soovitakse. Mina näiteks suhtlen sõpradega, kellega ma tahan, kellega koos on tore, ning kes aksepteerivad mind sellisena nagu ma olen. Ma ei pea midagi tõestama, ma ei tahagi seda teha. Milleks, see on nii väsitav, kogu aeg võidelda oma rangete tõekspidamiste eest. Mina aksepteerin veganeid, taimetoitlasi, lihasööjaid, paleotoitlasi, praanatoitujaid jne. Kui ta on oma toitumisstiiliga õnnelik, siis on see super, aga ma ei hakka kedagi sundima ega mingisse usku pöörama, et nii peab ja nii on õige. Kõigil on oma elutee, eluvalikud – pole ühtegi sarnast inimest, kõik on unikaalsed. Inimestesse rohkem sallivust ja heatahtlikkust.
Nagu ma aru sain, valid sa pigem alati bioloogilisi ja looduslikult puhtaid tooteid ning eelistad mahetoodangut muule kaubale. Mõned inimesed lähevad samuti sellega äärmusesse, et kõik peab olema orgaaniline muidu ei söö jne.. Mis on sinu kogemused sellised käitumisega ja kuidas sa ise suhestud jätkusuutliku elustiiliga?
Mul kindlasti ei ole kõik biotooted kodus, aga on tõesti mingid toiduained, mida ma tavapoest ei osta. Aga kõik puuviljad ja juurviljad ostan tavapoest. Kõige olulisem, et inimene ei hoiaks end oma mõtete ning tõekspidamiste vangis. Ta võiks olla uskumustest vaba – see tunne on tõeliselt vabastav! Proovige järele!
Kas sa lõpetuseks sooviksid jagada mõne oma lemmik retsepti, mis sind alati inspireerib? 🙂
Mind inspireerib puuviljasalat, selle lihtsus, aga salati sees lausa peab 1 mango olema. Lisaks murelid ja arbuus. Isetehtud jäätis. Mõned retseptid on Paradiisi Maitse: http://paradiisimaitse.blogspot.com.ee/ lehel ka
Northern Cuisine Blog 